21. okt. 2021

Harkivi eestlaste ajaloo väljavõtteid

Sellel aastal täitusid mitmed Venemaal asuvad kogukonnad eesti asunduste rajamise juubeliaastaid. Kaukaasias oli nt Eesti Aiakese 135. asutamise aastapäev. Suetuki pasunakoor Siberis on juba 120 aastat muusikat teinud jne.

Sellel aastal pidas oma sajandit juubelit Londoni Eesti Selts.

2021 aastal täitus aga veel ühel eesti kogukonnal 100 aastat tegutsemisest. Selleks on Harkivis asuv Eesti Selts. Siinkohal nende ajaloo ja toonaste juhtide lühitutvustus.

Õnnitlused Eesti Kultuuriseltside Ühenduse võrgustiku poolt ukraina eestlastele!


Esimesed Eesti põliselanikud ilmusid Slobozhanshchinasse juba 13. sajandi lõpul. Peamiselt tegutsesid nad käsitöölistena. 1805. aastal avati  Harkovis (tollal väikeses provintsilinnas) tänu hariduslembelisele tsaar Aleksander I keiserlik  ülikool.

Suurema osa õppejõududest moodustasid Tartu Ülikooli (toona küll Dorpati Ülikooli) vilistlased ja töötajad, näiteks Narvast pärit slavist Karl Voigt, kes aastatel 1844-1853 oli  ülikooli rektor. 19. sajandi keskpaigaks oli Harkov muutunud paljurahvuseliseks linnaks.

Sel perioodil moodustati Harkovi kubermangus luterlik kogukond, kuhu kuulusid põliselanikud – Ostseey provintside luterlased. 1876. aastal tuli Harkovi Tartus ülikooli lõpetanud Emilius Berg, kes juhtis luterlikku kogukonda 30 aastat.

Harkovi ajalooga on seotud mitu Eesti aadlisuguvõsa: Rosenid, Pilart-Pilhaud, Engelhartid, Siversid, Rebinderid jne.

1920. aastaks oli Harkovis üle 1500 eestlase ja Eestist sisserändaja.

1921. aastal loodi Harkovi Eesti Selts.

Seltsi esimees oli Jaan Henno, liikmed Eduard Parv, Jaan Villimson, Jaan Tomson, Eduard Vint, Peeter Meos, Jaan Kurvits,  Eduard Kutsaar, Rudolf Punn jt.

Ajavahemikul 1921-1924 opteerus üle 80% Harkovi eestlastest kodumaale.

1920.-1930. aastatel tegutses piirkonnas palju oma valdkonnas tunnustatud eestlasi: rahvaharidustegelane ja pedagoog Jaan Räppo, lendur Ivan Nuusberg, insenerid Eduard Sinberg ja Arnold Maisa, arst Peeter Lauge, farmatseut Karl Laur jt.

Aastatel 1937–1938 represseeriti Harkovi oblastis ja Harkovis enam kui 150  eestlast.

1941. aasta detsembris elas eestlasi Harkovis vähem kui 50. 1989. aastal oli eestlaste arv Harkovis ja Harkovi oblastis 370.

Alates 2002. aastast jätkati Harkovis Eesti organisatsiooni tegevust. Moodustati Eesti Ukraina kogukonna Harkovi piirkondlik filiaal,  mis ühendas Harkovi, Donetski, Dnepropetrovski, Luganski, Zaporožžji (Zaporožje) ja Poltava oblasti etnilisi eestlasi ja Eesti põliselanikke.

Uurimuse pani kirja Jelena Roller
Harkiv

Tõlkimist ja redaktsioonid viisid läbi Vladimir Anufriev ning Külli Ots

Kaanefoto: Harkivi Eesti Seltsi logo

Jevgeni Tamm (sünd 1918) oli õlitootmise spetsialist, kes töötas alates 1911. aastast Terestšenko suhkruvabriku juhatajana (Sumõ rajoonis Harkovi kubermangus). Jevgeni Tamm lõpetas 1941. aastal kiitusega Harkovi Riikliku Ülikooli ajalooosakonna, läks rindele, võttis osa Rumeenia, Ungari ja Tšehhoslovakkia vabastamisest. Sõja järel töötas ajalooõppejõuna Harkovi Riiklikus Õpetajate Instituudis. Hiljem töötas vanemõpetaja ja kateedrijuhajana Harkovi Raamatukogunduse Instituudis.


Tamara Veski (sünd 1916) lõpetas Harkovi Frmaatsiainstituudi, leidis aga oma kutsumuse muusikas ja sai Harkovi Konservatooriumis soololaulu professoriks.


Eduard Sinberg (sünd 1881 Krimmis Džurtšis) oli koksiahjude remondiinsener Harkovi instituudis Giprokoks. Alates 1921. aastast elas ta Harkovis. 1938. aastal arreteeriti ja mõisteti surma.


Jaan Räppo (1880-1958) lõpetas Peterburi Ülikooli filosoofia- ja idakeelte teaduskonna, töötas õpetajana Eestis ja Peterburis. Oli kirjaoskamatuse likvideerimise komisjoni liige Ukrainas. Aastail 1921-1928 Ukraina NSV hariduse rahvakomissari asetäitja, pedagoogilise ajakirja Haridussuund- Haridustee peatoimetaja, riiklike algkoolide loomise algataja Ukraina esimeses pealinnas Harkovis.


Andrei von Rozen (1799-1884) 1825. aasta valitsusvastasest väljaastumisest osavõtja – dekabrist, avaliku elu tegelane, kirjanik. Elas vaheapeal ka Eestis. Seejärel sõitis ta oma abikaasa mõisa Ukrainas Izjumenski maakonnas Kamenkas, kus tegeles põllumajandusega (pööras erilist tähelepanu lambakasvatuse ja aianduse arendamisele). Proovides arendada kirjaoskust lihtrahva seas, avas Andrei von Rozen mõisa aladel kooli 10–12-aastastele poistele ja tüdrukutele ning alustas pedagoogilist tegevust, millega sai laiemalt tuntuks. Ta koostas ja trükkis oma kulu ja kirjadega aabitsa. Ta pani kirja ning andis välja Rozenite perekonnaloo. Tänu oma suurele populaarsusele valiti Andrei von Rozen Izjumenski maakonna rahukohtunikuks.


Victor Rikman (sünd 1873) lõpetas Harkovi Tehnoloogiainstituudi. Oli Petrovski Poltava Kadetikorpuse matemaatikaõppejõud ja Harkovi Transpordiinseneride Instituudi dotsent. 1938 arreteeriti, paari kuu pärast suri vanglas.


Ivan Nusberg (1893-1949) oli lendur. Töötas 1912-1914 Tallinnas Volta tehastes elektrikuna. Lennutegevust alustas 1917, mil saadeti saja vene sõjaväelase hulgas õppima Inglismaale kuninglikku lennukooli. Piloodikutse omandanuna tuli ta Venemaale ja asus sõjaväeteenistusse Tsaariarmee 3. hävitusrühmas Läänerindel. 1922. aastal määrati ta 6. sõjaväeeskadrilli ülemaks Harkovis. Eesrindlik eskadrill osales 1927. aastal esimesel õhuparaadil Moskvas Punase väljaku kohal. 1928 omistati Ivan Nusbergile lennundusbrigaadi ülema auaste, mis vastab kindralleitnandile.


Jaak Veski (sünd 1876) oli Harkovi kubermangu Aboltini aiandusasutuse aednik, Tartu linnaednik, Libava (Liepaja) sõjasadama metsa- ja aiaistanduste juht. Töötas ka Tallinna merekindluses ja oli keiserlike kasvuhoonete juhataja Gatšinas. Alates 1918. aastast Harkovi kubermangu metsamajandi juhataja.


Wolfrid Herzen (sünd 1922) oli teadlane – agronoom, põllumajanduskandidaat, Ukraina metsastepi ja Polesje loomakasvatuse teadusuuringute instituudi töötaja. Harkovi Eesti organisatsiooni esimees aastatel 1993-2001.