12. apr. 2024

Vaimse pärandi lõngakera

Kui su korvis on kaunis lõngakera juba pikemat aega kasutamata, märkad, et lõng vananeb, tuhmub ja mis veel hullem, katkeb. Sama lugu on meie vaimse pärandiga. Esivanemate tarkused, teadmised ja oskused on meid lapsepõlvest saati saatnud. Mõned oskused on tänini kasutusel, mõned ununenud. Mõni asi, mis täna kasutusele võetakse, on ammu ununenud vana, vast ehk uuema nimega. Selline ongi elu.

28.02.24.a. Laagnal Maarahvaseltsi Vanatares toimunud seminar “Elav pärand ja jätkusuutlikkus Ida-Virumaal” leidsimegi endid pärandi lõngakera harutamas. Mida me teame, mida me taastame, mida me hoiame ja edasi kanname. Eesti Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi osakonna juhataja Leelo Viita ja spetsialist Epp Tamm avasid seda teemat, nad juhatasid teed elava pärandi äratundmisele ja selle jõudmisele vaimse kultuuripärandi nimistusse. Meie lugudel on antud teema arengus eriline roll. Kogemuslugusid jagasid proua Rääbis (Pille Põld) ,rääbise pärandikandja Rannapungerjalt ning Tiiu Toom, Narva-Jõesuu silmupüügi ja silmutoitude traditsiooni tundja. Kuuldu pani osalejaid mõtlema ja oma tegevusi selles suunas arendama. Pärandi lõngakera ei tohi unarusse jätta vaid peame hoopis kasutusse võtma!

Meie esivanemate kaunid kirikindad

Kui natukene mõelda, oleme kõik kandnud lambavillast kootud kindaid. Tänaseks on see enamusel möödanik, sest uued kaubad, lõngad ja muu vallutavad meie meeli. Seepärast oli üleskutse, kanda 24.veebruaril, meie iseseisvuspäeval, kauneid kirikindaid, kui pai meie kõrvadele. Pealegi on Vanatares ka neid, kes just kirikindaid oma lemmikuteks peavad. Nii otsitigi liitlasi, kellele see mõte meeldiks, kes sellega kaasa tuleksid. Tore, et kaasatulijaid leidus ja palju, Narvast kaugemalegi. 24.veebruaril, lipuheiskamisel, hiljem lillede asetamisel ausammastele, hümni ühislaulmisel, soojendasid meie käsi kirikindad. Aga igal meie kindal on oma lugu: kellel vanaema, kellel ema, aga ka iseenda nobedate näppude valmistatud kindaid. Ikka üks uhkem ja värvikirevam kui teine. Värvidest olulisem oli soojus, mida kuduja kindasse pani ja helge mälestus-meenutus möödunust. Mõnus oli neid kinnaste saamislugusid kuulda. See teadmine annab usku ja jõudu jätkamiseks.

Eevi Paasmäe