23. Mai 2024

Soojust ja armu Anna Haava sõnade kaudu.

13. märtsi õhtul kogunes luuleõhtule Tartus kenake hulk rahvast, just niipalju kui mahtus väiksesse hubasesse kohvikusse “Anna Edasi”. Lahke kohvikuperenaine söötis külastajatel kenasti kõhud täis ja võis asuda kuulama luulet ja laulu.

Alustuseks meenutas südamlike sõnadega Anna Haavat Kadri-Liis Olmaru Luha, millele järgnes Merle Müüri ja Merike Jaaniski esituses “Ei saa mitte vaiki olla”. Seejärel astus üles Linda Olmaru, kes jätkuvalt vaimustas kuulajaid lugedes Anna Haava aegumatud luuletused “Sa käsi päikest”, “Luule, see ei tule tuulest”, “Mul meresügavast pärleid”, “Mul Vanemuine kandle andis”, “Ära küsi emakene”, “Me oleme Eesti omad tütred”, “Üks on minul püham koda”, “Ükskõik kui suur või väike” ja kohe saabuva emakeele päeva auks “Emakeel”.

Berit Petolai meenutas alustuseks oma lapsepõlve, mil praegune kohvik oli apteek ja üle tee asus tema kodumaja. Beritile omase soojusega tulid esitamisele Anna Haava tekstid “Kuuvalgel kõnnib erk sügisetuul”, “Kalamehe mõrsja”, “Uinulaul”, “Kas see siis oligi elu”, “Sina vaikiv sügav öö”, “Konnad”, “Sügise sümfonii”, “Siiski on elu ilus!” ja “Me oleme põhjamaa lapsed”.

Veel astus üles Anna Haava luule pikaaegne austaja Helgi Vaga, kes luges muhedad “Ilmar ise” ja “Vai sedasi suad mehele”. Viimaseks luuletuseks jäi Merike Jaaniski esitatud hingeminev “Sinu vanaema”.

Luuletuste vahele kõlasid Merle ja Merikese enda loodud viisidele seatud “Isamaja”, “Mu süda usub õnne”, “Kevadeigatsus” ja lõpetuseks “Järv leegib eha paistel”.

Suur tänu kõigile, kes tulid ja jagasid!

Galerii: