Rahvatarkus on peidus eepostes, müütides ja muinasjuttudes… Kalevipoeg 165!

„Laena mulle kannelt, Vanemuine!
Kaunis lugu mõlgub meeles,
Muistse põlve pärandusest
Ihkan laulu ilmutada..“

/„Kalevipoeg“/

A. H. Tammsaare muuseumis Šotsis toimus üritus, mis oli pühendatud eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“, mille kogus kokku Friedrich Reinhold Kreutzwald 19. sajandil (1857/1861), 165. aastapäevale. 

Eepose aluseks on regivärss ja mõtteriim – vorm, mis Kreutzwaldi arvates oli omane vanaeesti algkeelele. Kalevipoeg astub meie ette eestlaste iidse kuningana. Eepose autor ise kahtles alguses, kas „Kalevipoeg“ saab üldrahvalikuks usutunnistuse sümboliks ning kas kangelane pole oma nõrkuste ja traagilisusega liiga inimlik. Eeposesse suhtuti väga erinevalt: ilmumisel pälvis see nii kriitikat kui ka Peterburi akadeemiliste ringkondade toetust.

Muuseumi külastanud noored tutvusid rahvaeepose sisuga. 10. klassi õpilane Alla Tulejeva pidas loengu eesti mütoloogiast ning vana rahvamuinasjutt „Pikseviiul“ viis kuulajad võimsate jumalate, loodusvaimude, tarkade nõidade, uskumuste ja kommete maailma… 🌩️

Laste nägudelt võis kuni ürituse lõpuni lugeda ehtsat üllatust ja elavat uudishimu – see tähendab, et seda põnevat teemat tasub kindlasti ka järgmistel kohtumistel jätkata!