Press "Enter" to skip to content

Kanepi Laulu Seltsi konverents – kultuuriseltside roll oma kogukonnas

31. jaanuaril toimus Kanepi seltsimajas Kanepi Laulu Seltsi konverents seltsi tegemistest poolteise sajandi jooksul ja kultuuriseltside rollist muutuvas ajas.

Konverentsi vastu tundsid huvi ka Eesti Kultuuriseltside Ühenduse esimees Valter Haamer ja Marta Raisma „Vanemuise“ seltsi kirjastusest Tartust, kes austasid konverentsi oma aktiivse osavõtuga. Ka Kanepi Vallavolikogu esimees Arno Kakk tuli kuulama, mida rahvas arvab kodanikuühiskonnast ja ütles ka sõna sekka.

Vanim osavõtja oli 85-aastane mitme koori laulja Heldur Jõgi ja noorim just sel päeval Lauluseltsi astunud Kanepi piiga Miina Härma gümnaasiumi abiturient Linda Jalas. Noorel neiul oli ette näidata juba oma kätetöö vilju – lavariidel kogu konverentsi aja taustaks jooksvat Kanepi kultuuriloo blogi kultuurilooliste kalmude ja seltsi üritustega.

Teise näituse saalis laual olid kokku seadnud seltsi kroonik Vaike Kottisse ja raamatukogu juhataja Heli Adamson. See kajastas Lauluseltsi tegevust, Võru Sillakohtule XIX sajandil esitatud ürituste kavasid lubade saamiseks, mitmeid vanu näitemänguraamatuid, esimeseks üldlaulupeoks valminud noorukese 21 aastase koorijuhi P. Abeli „Laulu Pärlite“ koopiat, vanade lauljate noodivihikuid ja näitlejate käsitsi kirjutatud osavihikuid. Silm jäi pidama aegu näinud Kanepi kauaaegse näitejuhi „vana Tamme“ grimmi ja parukate ümmargusel vineerist paunal, mille oli kinkinud seltsile tema tütar Heli-Tiiu Tamm. Laual troonis ka taastatud Lauluseltsile antiigilaadalt Pikajärvelt Milvi ja Ülle leitud lüüra, mis on seltsi sümbolina aukohal kõigil üritustel. Seal oli väljas ka suvel kihelkonna 340. aastapäeval sensatsiooni tekitanud Lauluseltsile kingitud ajaloolise Lauluseltsi lipu lüüraga lipuvarda otsiku Liivimaa värvides – punane-roheline-valge lipunöör.


Kokkusaamine toimus, nagu ikka, oma vanas 2009. aastaks kapitaalselt uue kuue saanud seltsimajas. Juhatus oli konverentsi paigutanud just ajale, mil Lauluselts 130 aasta eest 5. jaanuaril 1886 otsuse langetas oma maja ehitamiseks. Seltsimaja plaan joonistati vanale laudauksele kriidiga valmis ja tehti arvestused, mitu palki ja muid ehitusmaterjale on vaja. Kohe pakkusid Lauluseltsi liikmed, seejärel ka talud ja Kooraste, Vana-Piigandi ja Erastvere mõis välja tasuta palkide ja vundamendikivide kohale toimetajad. Kogu kihelkonna isetegevuslased hakkasid selleks raha koguma pidude, korjanduste, näitemüükide ja muuga. Esimesed taidlejad, kes kuulutasid peo tulu seltsimaja ehitamise heaks, olid Kooraste lauljad, kes esitasid Savi talus ka näidendi „Kroonu onu“. Sellest kirjutas ka ajaleht „Valgus“ (nr.18 1886). Sillakohtule Võrus tuli muidugi esitada loa saamiseks näidendiraamat koos osatäitjate nimedega. Savi talu omanik kaupmees A. Arras kinkis seltsimaja ehitamiseks krundi oma maast rendimaksuta. Ehitusele palgati asjatundja ehitusmees ettevõtjaks, tööd tehti enamuses talgute korras. Nurgakivi pandi juba valmis vundamendi nurka järgmisel suvel ning jõulu teisel pühal juba pühitsetigi maja. Seda maaseltsimaja peetakse esimeseks oma seltsile ehitatud majaks Liivimaal.

Kanepi Lauluselts kutsuti ellu köster Treffneri poegade õhutusel esimese üldlaulupeo lävel oma meeskoori esimesele üldlaulupeole mineku toetuseks „Vanemuise“ seltsi eeskujul. Kanepi meeskoor oli üks neist 46-st meeskoorist, kes esindasid 44 kihelkonda 107-st. Esimese üldlaulupeo rongkäigus sammusid nad teisel kohal „Vanemuise“ seltsi meeskoori järel. Põlva meeskoor oli 15. kohal. 37 kooril oli oma lipp, teised koorid paigutati nende sekka. Põlva meeskoori laululipu tegi valmis köster Otto Georg Matthissoni ema Liis. Ta tikkis koos laulunaistega selle kreemile siidkangale vapi kuju sisse Põlwa nime ja priiuse aastad 1819 ja 1869, kuna see laulupidu oli pühendatud priiuse 50. aastapäevale, muidu ei oleks pidu luba saanud. Lipu pöördel oli sama vapp tammepärjaga, keskel punase risti ja väikese lüüraga. Selle pilt on Rein Villa raamatus „Põlva Rahvahariduse Selts 33“ ja lipp on üle antud Teatri ja Muusikamuuseumile 1959 pärast Siberiteelt koos koorijuhi Vaigro perega tagasitulekut. Ka Kanepi lipp on hoiul samas muuseumis. Kanepi lipp oli Lauluseltsile kingitud Kooraste mõisa poolt, sellele maalis kunstnikust mõisapreili Marie von Ungern-Sternberg samuti priiuse aastad, Kanepi Lauluseltsi nime ja nime sümbolina kanepikimbukese. Lipul oli uhke lipuvarras, vasest otsiku ja pronksist lüüraga. Selle lipuotsiku leidis ja kinkis kihelkonna 340. aastapäeva pidustuste ajal Lauluseltsile Ülle Lill. Kanepi koorilaulu kätkilauad ja kaunis lipp võisid olla põhjuseks, miks Kanepil oli kuni 1938. aastani üldlaulupeo rongkäikudes aukoht „Vanemuise“ koori järel. Vanemuise lipul oli kannelt mängiv Laulujumal Vanemuine ja lüüra. Lauluseltsi esimees Kalmer Lina tegi sellel konverentsil teatavaks, et seltsi juhatus on otsustanud tellida uue lipu kergel riidekangal identselt ajaloolisele ja lipuvarda otsik on momendil juba skänneerimisel, et sellest 3D printeriga täpne koopia teha. Selle ülesande täitmise au sai juhatuse aseesimees Meelis Vahtramäe. Lipuga loodetakse juubelilaulupeole minna. See uudis pälvis tugeva aplausi.

Konverentsil ja sellele järgnenud ümarlaual räägitust jäid kõlama järgmised mõtted. Tulevikku ei saa vaadata lagedalt väljalt ega tühjast kohast. Kultuuriloolise mälu hoidmine ja edasiandmine on meie kodanikukohus. Kolm aastat juubelilaulupeoni kuluvad nagu liiv pihust. Sellepärast ongi õige aeg siduda kokku mineviku ja oleviku niidid. Kanepi Lauluselts oli meie paikkonnas ainsa seltsina väga oluline äratajana eestlaste eneseteadvuse kasvatamisel. Pärast 1905. a. revolutsiooni lõdvenenud tsaarivalitsuse haare võimaldas seltside näol laialdase kodanikuühiskonna tekkeks. Kanepi Lauluselts on mõjutanud meie Kanepi kihelkonna kultuuriloolist pärandit kõige sügavamalt ja laiemalt. Tema järel tekkinud seltsid ja ühendused, olgu nad siis kultuuri-, hariduse-majanduse-, tuletõrje või kodukaitsega seotud, võtsid eeskuju sellest ajaloolisest seltsist ja paljud uute organisatsioonide liidrid olid kasvanud lauluseltsi rüpes. Taastatud Eesti Vabariigi ajal oli meil esimeseks pääsukeseks Muinsuskaitse selts, kes jäädvustas end kultuurilukku Vabadussõja ausamba taastajana. Kanepi valla seltsil läks edukalt kodukaunistamise konkursside korraldamine, advendiüritused, kirbuturg ja palju muudki. Andre Laine Tiim viis meie koolitantsu õpilased vabariigi lavalaudadele. Seltsing „Kanapää keerutajad“ aitas projektirahaga kaasa kooli ajaloo trükkimisele ja Raamatuküla aitas „Minu Kanepi“ trükikulude raha saada projekti kaudu. Seltsimaja juhataja Marju Jalas luges ette taastatud Lauluseltsi 6 aasta tegevuse aruandest rea ilusaid ettevõtmisi.

Valter Haamer juhtis mõttevahetuse suuna 24 Eestis ja 16 välismaal tegutsevat seltsi ühendava  Eesti Kultuuriseltsid Ühenduse probleemidele. Kõik kultuuriseltsid saavad oma tegevuseks abi ja muutuvad nii hetkega üksteisele konkurentideks projektipõhise raha hankimisel, selle asemel, et üheskoos tihedas kontaktis tegutseda. Kanepi Lauluselts võttis tuld ettepanekule astuda Eesti Kultuuriseltside Ühenduse liikmeks. Samuti juhtis nii tema kui ka vallavolikogu esimees tähelepanu, et praegusel haldusreformil on küll kehtestatud miinimum elanike arv uutes loodavates haldusüksustes, aga puudub analüüs ajaloolisest kultuuriruumist ning sidususest omavahel. Samuti ei saa unustada kogu meie rikkalikku kultuuri- ja hariduslugu. Juurteta inimesi on kogu maailm täis, nüüd hakkame me ka ise neid tootma. Ümarlauas räägiti veel ka Võru Seltsi ettepanekust kunagise Vana-Võrumaa ühtse keele- ja kultuuriruumi taastamisest. Kas omakultuuri tuleb kohapeal toetada ja hoida või osta EL rahade eest sisse professionaalset kultuuri ja jääda ise vaid passiivseks tarbijaks? V. Haamer juhtis tähelepanu, et haridussüsteemi uuendustes tahetakse õpetajad teha teenindajaks ja lapsevanemad teenuse tellijaks. Aga kuhu jääb siis läbi aegade olnud õpetaja auväärne roll kultuuripärandi edasiandmisel, paigatruudusel ja oma kodu, oma kodupaiga, oma maa kodanikukohuse ja isamaa armastuse kasvatamisel?

Andre Laine Teami külalisraamatusse on Antsla „Pärliinekate“ nimel Leili Väisa 10 aasta eest kirjutanud: tõestage, et ka maal kasvades võib elada täisväärtuslikku, nooruslikku ja mitmekülgset elu, kui leidub liider. Laadige oma eestvedajate patareisid särasilmselt alati valmis olekuga, sest nemad pühenduvad alati jäägitult teile. Koosmeelsust!

Seda koosmeelsust oodatakse kodanikuühiskonna arenguks kõigilt meilt. Olgem avatud kõige suhtes, mis toimub meie kodupaigas, maakonnas, oma riigis. Püüdkem aktiivselt kaasa rääkida kohalikule elule olulistes küsimustes. Austades ajaloolisi traditsioone lisagem neile omaltpoolt uut sära, kultuur on ju elav organism. Kohalike olude tundmine ja pikk kohalik taust on paikkonna kultuurikorraldajaile oluline eelis. Üksi ei jõua kõike ise teha, tuleb kaasa aidata, kui keegi tahab midagi teha. Meie ise peame oma kultuuriväärtusi hindama, hoidma ja kaitsma, ärgem kahelgem endas ja mingem üheskoos edasi – pandi konverentsi ettekandes kõigile südamele.

2. veebruaril 2016 Milvi Hirvlaane, Kanepi Lauluseltsi auliige