Eesti juured Siberi südames: vastlapäev Ülem-Suetukis

Ülem-Suetuki koolis ei lõhnanud eile mitte niivõrd pannkookide, kuivõrd ajaloo järele. Siin saadeti talv mööda just nii, nagu eesti asunikud seda peaaegu kaks sajandit tagasi tegid.

Siberis elab siiani palju eestlasi, kes hoiavad oma esivanemate traditsioone suure hoolega. Nende vastlapäev on aga hoopis isemoodi lugu. Vanasti tähistas see lihaheitepäeva ehk hüvasti jätmist lihaga kuni järgmise hooajani. Unustage pannkoogid – need tulid menüüsse alles hiljem. Peatoiduks olid hoopis seajalad hernestega ja päikest meenutavad odrakaraskid.

Kuid täna ei olnud koolis fookuses toit, vaid atmosfäär. Lapsed kihutasid mäest alla, sest vanarahvas uskus: mida pikem kelgusõit, seda pikem lina kasvab. Mängiti rahvamänge nagu „Kaval rebane“, „Heeringas purgis“ ja „Tädi Tallinnast“ – nimed on küll naljakad, kuid sisu sügav: just nii on mälu põlvest põlve edasi antud.

Lõpetuseks süüdati õlest nukk. Kuigi vana traditsiooni kohaselt võis selle ka lihtsalt kodust kaugele viia, et ebaõnn kaasa võtta, tundus tulega kuidagi hingelähedasem.

Ja teate… oli tõeliselt soe. Mitte ainult lõkkest, vaid teadmisest, et lapsed mängivad samu mänge, mida nende vanavanaemad. Traditsioon ei ole surnud, vaid elab edasi – isegi siin Siberis, tuhandete kilomeetrite kaugusel vanast kodumaast.

Kas teie olete kunagi proovinud kardemoniga vastlakukleid? Või on teie tuttavate seas eestlasi, kes küpsetavad vastlapäevaks siiani odrakaraskit? Jagage oma lugusid kommentaarides – meil on väga põnev lugeda!

Lina Andrejeva
Ülem-Suetuk