TVS-i folklooriansambli Liiso alust uma juubelituuri kontsertega
Timahava mahlakuu 8. pääväl oll Liiso edimäne juubelituuri etteastõ Haabersti Pääväkeskusõn.
Saal oll nii puupistü rahvast täüs, et illatsõmba tulija pidi saisma.
Tiidäolõvalt om Liiso ainumas sääne ansambli, kiä 30 aastakka jutti om laulnu õnnõ võrukiilset repertuaari. Tõist säänest olõ-õi Eestin, Baltikumin egä terven ilmangi.
Kolmõkümnes juubõl- tuu tähendäs, et…. neiokõsõ, noorõkõsõ, nigu roosinupukõsõ…mii seldsi laalutsirgukõsõ.
Liiso kotsilõ kääva häste Alliksaarõ Arturi luulõria` :
„Me oleme trobikond linde,
kes moodustab ühise rinde ….
On tugev me tiibade tuhin
Laul kihutab ees ja meid juhib…
Me punume põnevaid pesi
Ja nendime tasakesi:
„Ei roomajad adu, kui kenad
on linnud, kel hinges on kevad““
Meil, pääliina võrukõisil om 2 pessä; üts om latsõpõlvõkodo Võrumaal, tõõnõ siin Talinan.
Nii sis laulsõmigi S. Männingu laulu „Võromaa, mi kodo“. Järgmidse lauluga tull rahvalõ selges tetä, kost Liiso hindäle nime sai, vai tõisildõ üülden laulda R.Ritsingu säetü rahvalaulu „Keträ , Liiso“.
Liiso oll talotütrik, kiä kipõstõ nakas keträmä, ku esä liinast noorõ mehe lubasi tuvva.
A Liiso kodotalu lähkün oll üts selge viiga allikas. Ku Liiso tuu viiga silmi mõsksõ, sis saiva nii mõttõ` ku ka terve ilm tõõsõ näo- ilosa ja puhta. „Kodoläte“ oll laulu päälkiri.
Lätte mant vei Liiso tii „Mängupõlvõ tammõni“, kinkaga tä hääl meelel juttu ai ja suuvsõ, et tamm viil kavva haljõndanu. Et Liiso kõnõl tammõga võru keelen, sis oll järgmidse laulu päälkiri kah
“Võro kiil“ , millele om viisi tennü Kirberi Koit. Timä sulõst om tulnu ka nuu 2 eelmist laulu ja sjookõrd oll repertuaarin viil neläski Koidu laul „Sa olõt illos, Võrumaa“.
Koit oll Liiso juhis ja oppajas aastail 1996-2000, kooni surmani.
Kuna võru kiil om piä 2 kõrda vanõmb eesti keelest, sis laulsõ Liiso uma imäkeele kittüses viil ka üte rahvaligu laulu „Kodokiil“.
Tuud laulmist kuulsõ ka Võrumaa kõgõ kuulsamb miis, kiä elli Munamäe torni lähkün Haanin ja vastas Liisolõ J. Räppo lauluga „Haani miis“ Soka Ollõvi helüga.
Haani miis oll nii laulu- ku tandsumiis. Tälle miildü väega Kõiva Inda kirutõt laul „Võrukõsõ tandsva“ ja tollõ laulu perrä tandsu lüvvä nii esi ku ka tõisi kaia. Maamehenä miildüse tälle ka põllulilli, esierälidselt karikakra. Kuna Haabersti Pääväkeskusõn om säändse nimega tandsutütrikõ rühm KARIKAKAR, sis Haani mehe ja mi kõigi meelehääs teiväki nä 2 tandsu: „Võrukõsõ tandsva“ ja „Kiigepolka“.
A Haani miis oll ka tsipa elomiis. Tuud , kuis tä pümmel üül, vihmasaon, küüninukan pruudi suud otsõ, sai kuulda A. Birnbaumi laulun „Vai sääne om elo“.
Lugu lõppi tuuga, et pruut es annaki tälle suud ja nii otsust tä lajan ilman ringi kaia.
Läts rahvaligu viisiga „Ku` kallist kotost lätsi“.
Ilman ringi rännäten jäi Haani mehele silmä üts neio, „kinkal oll tummõ prunts, ohukõnõ hamõ ja rõnnakõnõ kummõr….., a tiidmäldä oll timä telehvoni nummõr….. “
Nii es jääki Liisol muud üle ku laulda Rahmani Jani laulu „Kõnõtraat“, esi vahemängu aigu umast telehvonist tarvilist nummõrd otsõn.
A nigu elon sakõstõ om, kõkkõ, midä tahat, kätte ei saa. Nii jäi ka Haani mehel tuu telehvoni nummõr kätte saamalda. Hoobis kodoigätsüs tull pääle. Oll joba kevväi ja tä tahtsõ väega nätä, kuis uibopuu häitsese.
Lohutusõs laulsõ Liiso tälle üten rahvaga rahvaligu laulu “Ma tahassi kotun olla“
Ja kontserdi lõpõtusõs, nigu Liisol kombõs, õks Kõiva Inda laul „Mu latsõpõlvõ Võrumaa“, mis om saanu ka mi seldsi hümnis. Inda esi oll Liiso juht ja oppaja aastail 2001-2002.
Lõpulugu oll ütine nii rahva ku Karikakra tandsutütrikega. Dirigendis oll Keerma Katrin, kiä vahepääl mängse ka klaverit, akordionil saatsõ Liiso lugusid Selke Tiina.
Kirja pandnu Liiso sopraano Müürsepä Külli
16.04.26
