22. May 2024

Trollid Trondheimis

Traditsioonid on toredad, eriti kui neid kogeda kellegagi koos. Kõige toredamad on muidugi need, kus koos sõpradega luuakse vahvaid mälestusi. Meie rahvatantsurühmal on kujunenud traditsiooniks osaleda iga aastasel keele- ja kultuurifestivalil Trondheimis. See festival toimub augustikuus ja on nagu märk sellest, et suvepuhkused on selleks korraks puhatud ja aeg jälle koos sõpradega tantsu vihtuda. Seekordne festival toimus tõeliselt suvises päikesesäras. Aga mitte ainult päike ei säranud, vaid ka kõigi esinejate näod särasid rõõmust vaatajatele oma tantse ja laule tutvustades.

Festival algas uhke ja värvikireva rongkäiguga läbi Trondheimi kesklinna. Lõpuks jõuti linna keskväljakule, mis oli ümbritsetud erinevaid maid tutvustavate telkidega. Eesti telgi teemaks oli sel aastal “Eesti kui mereriik”. Kujunduses kasutasime sel puhul purjekaid, millel seisis lühidalt info mere ja Eesti seotuse kohta ning mere tähtsusest Eesti jaoks. Lastele oli meil isetehtud kalapüügimäng, kus kaladeks olid eesti kommid.

Festivali puhuks oli meil veel külla kutsutud pärimusmuusika viljelejad Anni ja Martin Müller. Anni torupilli ja Martini lõõtspilli helid kõlasid nii rongkäigus, kui festivali pealaval. Nii said pealtvaatajad võimaluse kuulata eesti pärimusmuusikat ning koos meiega selle muusika saatel lava ees tantsu lüüa. Meile endile küll väga meeldis.

Festivali lõppedes oli südames hea tunne nii kordaläinud esinemisest kui võimalusest tutvustada meie väikese eesti pärimusmuusikat ja -tantsu. Ja muidugi teadmine, et olid järjekordselt koos nii paljude erinevate rahvustega loonud midagi ilusat, mis jätkub järgmisel aastal.

Oma päeva lõpetasime hubase eesti õhtuga, kus kõlas eesti muusika ja ka kiluvõileivad olid olemas.

Täname Eesti Insituuti toetuse eest keele- ja kultuurifestivali jaoks!

 


Septembri alguses toimus Lianis Dovreheimi mägimajakeses filmilaager.

See laager oli midagi palju enamat, kui ainult filmilaager. Kümme last said terve nädalavahetuse suhelda eesti keeles ja tunda, et nende juured asuvad väikeses Eestis. Ja mitte ainult lapsed. Lisaks neile olid laagris kuus täiskasvanut rahvatantsurühmast Trondheimi Trollid, kes kandsid hoolt selle eest, et kogu tegevus sujuks ja toit oleks laual.

Emil Wiker andis lastele ja noortele võimaluse piiluda ukse vahelt filmitegemise maailma. Emil on ise lõpetanud Norras filmikooli monteerimise eriala. Ta oskas noortele eesti keeles filmi tegemise võlusid tutvustada ja vajadusel ka norra keeles üle korrata, sest laste keeletase on erinev, kuid me oleme alati tähtsaks pidanud kõikide laste inkludeerimist keeletasemest sõltumata.

Me saabusime juba reede õhtul, et laupäeval kohe peale hommikusööki filmi tegemisega alustada. Lapsed jaotati vanuse järgi kahte rühma, kus ühes olid nooremad ja teises juba hilisteismeliseeas noorukid. Kuna meie ööbimiskoht oli ümbritsetud kuusemetsast, kuhu isegi päevasel ajal vähe valgust langes, siis valisid mõlemad rühmad oma filmi žanriks õudusfilmi. Kõigepealt pidid mõlemad grupid kokkuleppele jõudma, kuidas film algab ja lõpeb ning milline on muutepunkt ning kui plaan oli enam-vähem paigas, siis asuti filmima. Filmi tegevuspaigaks oli nagu mainitud mets ja hütt. Kõik lapsed said proovida oma kätt kõiges, kes parasjagu ei fiminud, see näitles ja vastupidi. Peale esimest filmimist vaadati kaadrid üle ja need kohad, mis vaja oli, filmiti uuesti. Peale seda algas töö arvutis, kus neid filmitud kaadreid lõigati ja monteeriti nii, et kokku saaks ühe lühifilmi. Tegelikult sündis koguni kaks lühifilmi, sest gruppe oli kaks. Kui noorte lühifilmid heaks kiidetakse, siis on neid võimalik oktoobri lõpus ka Balti Filmifestivalil Oslos vaadata. Päkad pihku, et filmimaailma uks meile avaneb.

Õhtud möödusid meil lauamänge mängides ja seda oli nii tore jälgida, kuidas lapsed, kes alguses teisteist ei tundnud, läbi filmitegemise ja mängimise aina rohkem end teineteisele avasid ja kokku kasvasid ning teineteise seltskonda nautisid. Sellepärast oli selle laagri mõte palju suurem, kui ainult filmi tegemine. Noored leidsid sõna otseses mõttes ühise keele, mis neid sidus. Neil kõigil on üks emakeel, mille kasutamine siin kaugel Eestist on väga suure tähendusega.

Võib öelda, et kogu kamp, nii väikesed kui suured olid väsinud, aga õnnelikud, et said veeta selle nädalavahetuse filmilaagris. Pühapäeva pärastlõunal, kui me ööbimiskoha ukse enda järel sulgesime, jäi kõigile hinge lootus, et selliseid laagreid tuleb veel.

Täname kogu südamest meie kõigi poolt Eesti Instituuti ja Sparebank 1 SMN-i, kelle toetusel sai Trondheimi Eesti kooli filmilaager üldse teoks ja muidugi Kadri-Liisi, kes sellise vahva idee peale tuli.

Margot Brunke
Tronheim