Mälestades Toomas Metsalat – välis-Eesti rahvatantsuisa

Foto: Toomas Metsala, abikaasa Maire ja Iivi Zajedova, foto Ivi Zajedova

Toomas Metsala (1926–2012) sünnist möödus tänavu 18. novembril 90 aastat.

Teda võib julgelt pidada Ullo Toomi kõrval Eesti rahvakultuuri omanäoliseks ja säravamaks rahvatantsu „isaks“ väljaspool Eestit.

Toomas Metsala kolleegid ja õpetuse järgijad on väljaspool Eestit tänapäevani tegusad. Teda tundsid väliseesti rahvatantsujuhid kõigis ilmakaartes. Temalt on ilmunud põhjalikud rahvatantsualased ettekanded Loomingupäevadel 1981. a. Jõekäärul, ta on olnud ka eestlaste rahvusvahelise suurpeo ESTO ’84 esimees.

Toomas pühendas enamuse oma vabast ajast eestluse hoidmisele. Kinnitas, et pagulastel polnud rahvatants ainult harrastustegevus, vaid aitas inimestel ennast muudatuste keerises määratleda, oli eesti keele kõnelemise ja õppimise kohaks. Ta oli lõpuni kindel, et eesti rahvatantsu saab õpetada ainult eesti keeles!

Esimest korda kohtusin põgusalt Toomas Metsalaga 2003 a. Riia ESTO ettevalmistusgrupis, lähemalt aga 2007. aasta märtsis Torontos, kui tegin temaga pikema intervjuu. Ta oli üsna üllatunud, et veel keegi tunneb huvi väljaspool Eestit tehtava rahvatantsuharrastuse vastu!

Kuna ajaga oli kitsas, siis paari päeva jooksul püüdsin üles märkida tema meenutusi ning tutvusin ta unikaalse raamatukoguga, kust ei puudunud Anna Raudkatsi 1913. ja 1926. aastal trükitud põhjamaade tantsude ülekirjutused, H. Tampere, U.Toomi raamatud ja “Meie repertuaar”, kust leidis ja kirjutas ümber näit. “Meie memme” ja “Ruhnu süidi” kirjeldused.

Toomas soovis luua oma õpetamismeetodit ning alustas rahvatantsujuhi käsiraamatu kirjutamist. Peamisteks märksõnadeks said: rühmatunni ülesseadmine, tantsude õpetamise järjekord, et see oleks küllaldase kasvava pingega. Õpetustehnika jaoks valmis Toomasel tantsude klassifikatsioon A-st kuni H-ni (tuljak kuulus näiteks C – hüpleva polka – alla ).

Toomase loodud tarkuseringis omandati peamised võtted ning põhisammud, tähtsal kohal oli vanusegruppide erinev käsitlus, sest noorematega pidi liikumist õpetama aegamööda, et kõik puhtalt välja tuleks. Rahvatantsujuhi käsiraamatus olid välja töötatud kõik liikumispõhimõtted, mida täiendati rühmajuhtide suvekursustel kõigile tuntud Kotkajärvel.

Tema loodud kümmet käsku rahvatantsujuhile mäletavad veel paljud. Maestro Roman Toi kui ka endise „Estonia“ balletijuhi Rahel Olbrei kõrval pidas loenguid ka Toomas Metsala. Põhimõtteks oli tal pidada lühikesi loenguid (15–20 minutit), et tähelepanu oleks maksimumil.

Oma suurkavade s.t. tervet õhtut täitva, poolteisetunnise sisuga etendustel ühendas ta üksikud tantsud, tehes ka vahetantse, et „sisuga“ edasi minna. Ühesõnaga, see nagu polnud originaalne eesti rahvatants, kuid samas oli ka!

Üheks niisuguseks suurlavastuse sündmuseks sai näit. „Hõissa pulmad!“, kus rakendati pillimehi, lauljaid ja kajastati rahvakombeid.

Toomas püüdis leida ust praeguse ja mineviku vahel, tuua esivanemate pärandit nüüdisaega. Ta oli tõeotsija, ajas eestluse ja iseenda vagu.

Prahas, 16.11. 2016
Dr. Iivi Zajedova
Tšehhi Eesti Klubi välisesindaja