Press "Enter" to skip to content

Eestlusest taasiseseisvumispäeval

Viljandi folgil kõndis minu ees mees, särgiseljal kiri „Mida nad on minu Eestimaaga teinud“. Sellel polnud isegi küsimärki lõpus. Ju siis peaks iga lugeja teadma vastust. Ja kui vastused ongi erinevad, mis siis.
Ilmselt mõnes muus seoses ei puudutakski tunnistus „minu Eestimaa” niiväga. Me ju teame, et teist maad meil ei ole. See on paik, kus elan mina, minu pere, kus ma töötan, armastan, suren… Ja kui ma mõnikord satungi kuhugi mujale, siia jääb Eesti siia.
Aga „nad”? Kes ja kus nad on, kes minu Eestimaaga on teinud midagi sellist, et ma kirjutan selle särgi seljale? Need on võõrad, seda küll. Venelasi või sakslasi meil võimul ei ole, rüütlid ja mõisnikud on nii kaugel, et neid võib juba pisut idealiseeridagi. Meie seadusloojad ütlevad järjest sagedamini, et nemad selliseid seaduseid küll ei teeks, aga Brüssel ja NATO käsib (või keelab). Siiski pole selge, kui palju võõraid seadusi meie ametnikud võimendavad, et need veel jaburamad paistaks.

Räägime esimesest ja teisest Eestist. Eks talupoisi unistus olnud ikka mõisa kupjaks saada. Nüüd on eurotoetuste lunimiseks tõsimeeli käidud välja idee jagada Eesti kaheks majanduspiirkonnaks: rikkaks Tallinnaks ja vaeseks ülejäänud Eestiks.

Teine Eesti on muudetud hääletuks. Ehk saakski häält teha, aga kinnistunud on veendumus, et sellest midagi ei sõltu. Ja siit algab ebaõigluse tunnetus. Teisele Eestile pakutakse lohutuseks: käige valimas, küll siis kõik muutub. Kes on kaotanud valimistesse usu, hääletavad jalgadega. Nad on valiku teinud.

Mida me teeme oma Eestimaaga. Eestimaa algab kodunt. Oma kodus peab ometi saama midagi teha, kui just meie isiklik aeg pole mööda läinud. Suutlikumad peavad kandma aadet, et ei ole esimest ega teist Eestit, on üksainus – kodumaa.

Eesti rahval on kogemus, kus kahel korral ajaloos oleme ennast vabaks laulnud. Vabadus algab meist enestest, meie kultuurist ja keelest. Aga meie kultuur ja keel ongi meie riigi ainuke põhiseaduslik eesmärk.

Ilusat taasiseseisvumispäeva kõigile!

 

20.Augusti Klubi liige,

Villu Jürjo