7. okt. 2024

Puue ei sega pillimängu

Puue ei sega pillimängu

Tartu Rahvakultuuri Keskseltsi all tegutseb juba aastaid puuetega inimeste ansambel Allikabänd. Ansambel ühendab endas erineva puudega noori inimesi vanuses 27-33 aastat, ansambli eestvedaja ja tugiisik on vabatahtlik Assar Järvekülg. Assar on ka puuetega inimeste pillilaagri eestvedaja.

Hiiu folk

Suvel osales Allikabänd taas Hiiu folgil. Esimene kord toimus aastal 2013 ning Hiiumaa jättis toona meile kõigile väga meeldiva mulje, mistõttu sel korral leidsime võimaluse seda üritust uuesti külastada. Meie esinemine toimus 16 juulil 2016 Kassari rahvamaja saalis.

Vasakult: Aile Bergmann (akordion, ksülofon), Vartan Arutjunov (trummid, ksülofon);  
Renee Logberg (kannel, akordion, rütmipillid);Veronika Sõstar (kannel, plokkflööt);
Margus Kosarev (kannel, rütmipillid);Hermo Hodanjonok ­(rütmipillid),Maarja Maria Känd (trummid, rütmipillid)

Esitasime oma repertuaaris nii eesti rahvalaule kui ka teiste rahvaste omi – näiteks olid kavas paar läti rahvalaulu ning üks rumeenia rahvalaul. Mõlema keele kõla oli võimalik ka meie esituses kuulda. Lisaks sellele esitasime ka originaalloomingut, mille sõnade kui ka viisi autoriks on meil Veronika Sõstar.

Kuid esitasime ka ühe instrumentaalpala Vihmapiisk, mille autoriks on Margus Kosarev. Käesoleva aasta kava on mõnevõrra värvikam ja huvitavam nii instrumentaalses kui vokaalses mõttes. Suurt osa selles mängis ka koostöö Toivo Sõmeriga, kellele selle eest suur aitäh.

Tartu puuetega inimeste pillilaager

Järjekorras juba teine pillilaager toimus 27 juuni – 3 juuli 2016 Tartu Maarja Kooli ruumides. Sellel aastal oli laagris seitse pilligruppi – väikekannel, akordion, plokkflööt, suupill, kitarr, ksülofon ja trummid.

Parmupilli grupp jäi vähese huvi ning õppejõu ootamatute asjaolude tõttu paraku toimumata. Lisaks pilligruppidele olid ühistegevustena mõeldud rahvatants ja regilaulugrupp.

Osalejaid oli sellel aastal üle kogu Eesti. Kõige enam muidugi Tartust ja selle lähiümbrusest, aga ka Tallinnast, Pärnust, Tapalt, Põlvamaalt ja mujalt.

Kõigis gruppides osalemine oli vabatahtlik. Iga pilligrupp toimus kord päevas ja kestis kuni kaks tundi. Ühel osalejal oli maksimaalselt võimalik osaleda kolmes pilligrupis (osa pilligruppe toimus samal ajal) ja ühistegevustes.

See oleks teinud päevakoormuseks 8 tundi. Kuna selline päevakoormus poleks olnud kõigile vastuvõetav, said õpilased, kel parasjagu tundi ei olnud, puhata, harjutada oma pilli vabas ruumis, viibida vabaajaruumis või olla väljas.

Laagri viimasel päeval toimus lõpukontsert, kus kõik pilligrupid esitasid paar-kolm lugu, sellest, mida nädala ajaga õppida jõuti. Seda said jälgida ka osalejate vanemad, sugulased ja  sõbrad. Järgnes pidulik lõputunnistuste jagamine ning pidulik lõunasöök.

Tagasiside laagrile oli väga positiivne. Juba see, et osaleda soovijaid oli peaaegu poole  rohkem kui eelmisel aastal. Paljud osalejad ja nende vanemad kiitsid, et on tore, et selline laager olemas on, ning palju uuriti ka selle kohta, kas laager ka järgmisel suvel aset leiab.

Kuigi laagri töögraafik oli üsna intensiivne, ei olnud märgata, et õpilased oleks olnud väsinud. Töömotivatsioon oli üsna kõrge ja tunti rõõmu ning head meelt selle üle, mida õpetati ning mida oli juba selgeks saadud.

Ka puhkehetki kasutasid palju tihti selleks, et oma pillirühmas antud ülesandeid täita ja harjutada.

Nii nagu kõigil inimestel, nii on ka erivajadustega inimeste muusikalised võimed väga erinevad. Erinevalt teistest inimestest on aga võimalused oma võimete realiseerimiseks ning edasi arendamiseks oluliselt ahtamad.

Vaid väike osa on võimelised läbima muusikakoolide kursusi ning sisse astuma muusika keskkoolidesse ja kõrgkoolidesse. Ka nii kaugele jõudnutelt nõuab seal konkurentsis püsimine tõsist eneseületust. Osadele muusikaliselt andekatele noortele seab piirid puudulik haridus, sest kõrghariduse omandamiseks on vajalik keskkooli lõpetamine, mis aga pole realistlik (keemia, füüsika, matemaatika, võõrkeeled jne).

Kuid võimaluse ennast muusikaliselt väljendada annab laager kõigile. Väljendugu see siis oskuses lihtsamaid lugusid instrumendil esitada või elamuses, et ma suudan teha ise muusikat (mõnel laagrilisel oli kaasas ka abiline). Tean, et vähemalt kaks laagrilist peavad plaani sisse astuda Elleri muusikakooli.

Kes sai siit oma esimese kogemuse muusikaga kokku puutuda,  kes julgust end tulevikus muusikaga siduda – kordaläinuks võib laagrit pidada igal juhul!

Assar Järvekülg